- Sahl Ibn Saad, üks Muhammedi  kaaslastest, ütles: „Jumala prohvet ei näinud peenest jahust valmistatud leiba ajast, mil Jumal ta (prohvetina) saatis kuni tema surmani.” 

-  Aisha, Muhammedi  naine, ütles: „Prohveti madrats, millel ta magas, oli valmistatud nahast ja täidetud datlipalmi kiududega.” 

-  Amr Ibn Al-Hareth, üks Muhammedi  kaaslastest, ütles, et kui prohvet suri, ei jätnud ta ei raha ega midagi muud peale oma valge ratsamuula, oma relvade ja tüki maad, mille ta andis heategevuseks. 

Muhammed  elas sellist rasket elu kuni surmani, kuigi moslemite riigikassa oli tema käsutuses, suurem osa Araabia poolsaarest oli enne tema surma moslemite käes ja pärast kaheksateist aastat kestnud missiooni olid moslemid viimaks võidukad.

Kas oleks sellises olukorras võimalik, et Muhammed  väitis end olevat prohveti vaid staatuse, tähtsuse ja võimu saavutamiseks? Iha staatuse ja võimu nautimise järele seostub tavaliselt hea toidu, peene riietuse, suurejooneliste paleede, paljude valvurite ja vaieldamatu autoritaarsusega. Kas ükski neist näitajatest iseloomustab Muhammedi  elu? Järgnevalt heidaksime pilgu tema elule, et aidata sellele küsimusele vastust leida

Vaatamata oma kohustustele prohveti, õpetaja, riigimehe ja kohtunikuna tavatses Muhammed oma kitse lüpsta, oma riideid paigata, oma jalanõusid parandada , kodutöödes aidata , ja vaeseid külastada, kui need haigestusid .  Ka aitas ta oma kaaslasi kraavi kaevamisel, eemaldades koos nendega liiva  Tema elu oli imestusväärne näide lihtsusest ja alandlikkusest.

Muhammedi  järgijad armastasid, austasid ja usaldasid teda hämmastamapaneval määral.  Siiski rõhutas ta alati, et jumaldada tohib vaid Jumalat ja mitte teda isiklikut.  Anas, üks Muhammedi  kaaslastest, ütles, et ei olnud ühtki inimest, keda nad oleksid armastanud rohkem kui Muhammedi  . Siiski, kui ta nende juurde tuli, ei tõusnud nad tema auks püsti, kuna ta ei sallinud, et tema auks püsti tõustaks [6], nagu inimesed tavaliselt tähtsate isikute saabumisel teevad. 

Kaua enne seda, kui islamil oli üldse mingi väljavaade edule, alles Muhammedi  ning tema kaaslaste piinamise, kannatuste ja tagakiusamise pika ning piinarikka ajastu alguses, sai ta huvitava pakkumise. Meka paganlike valitsejate saadik Otba tuli tema juurde ja ütles: „... Kui sa soovid raha, kogume sulle piisavalt raha, nii et sinust saaks rikkaim meie seast. Kui sa soovid võimu, võtame sind oma juhiks ega otsusta midagi sinu heakskiiduta. Kui sa soovid kuningriiki, kroonime sind oma kuningaks ...”  Vastutasuks selle eest nõuti Muhammedilt  vaid üht – loobuda inimeste kutsumisest islamisse ja Jumala partneriteta kummardamisse. Kas poleks selline pakkumine sellele ahvatlev, kes püüdleb maise hüve poole? Kas Muhammed  kahtles, kui see pakkumine talle tehti? Kas ta lükkas selle tagasi tingivat strateegiat kasutades, jättes ukse avatuks parematele pakkumistele? Tema vastus oli järgnev: {Armulise, Halastaja Jumala nimel.} Ja ta deklameeris Otba’le Koraani värsid 41:1-38. Järgnev on osa neist värssidest:
 Ilmutus Armuliselt Halastajalt (Jumalalt). Raamat, mille värsid on üksikasjalikult lahti seletatud. Araabiakeelne Koraan (retsitatsioon, õpetus) inimestele, kes mõistavad, mis teavitab headest uudistest ja hoiatab. Siiski, enamus neist pöörduvad sellest ära - nad ei kuule.  (Koraan, 41:2-4)

Teisel korral, vastuseks oma onu palvele lõpetada inimeste islamisse kutsumine, oli Muhammedi  vastus sama otsusekindel ja siiras : {Onu, ma vannun Jumala nimel, et kui nad vastutasuks sellest (inimeste kutsumisest islamisse) loobumise eest asetaksid mu paremasse kätte päikese ja mu vasakusse kätte kuu, ei jätaks ma seda (islamit), kuni Jumal paneb selle võidutsema või mina hukkun seda kaitstes.}

Muhammed  ja tema vähesed järgijad ei kannatanud kolmteist aastat üksnes tagakiusamise all, vaid uskmatud üritasid Muhammedi  isegi mitmel korral tappa. Kord üritasid nad teda tappa kukutades talle pähe kivirahnu, mis oli nii suur, et seda jaksas vaevalt üles tõsta.  Teisel korral üritasid nad teda tappa, mürgitades tema toidu .  Mis võiks õigustada sellist kannatuste- ja ohverdusterikast elu, ka siis, kui ta oma vastaste üle võidutses? Mis võiks seletada alandlikkust ja suuremeelsust, mida ta näitas üles oma hiilgavatel hetkedel, kui ta rõhutas, et edu on saavutatud vaid Jumala abiga, mitte tema enda geniaalsuse tõttu? Kas need on võimuahne või enesekeskse inimese omadused?

Peatükk Järgmine